Kool meedias

Tekst: Adele Johanson

Eelmisel aastal toimunud õpilasleiutajate konkursil olid eriti tublid Tõrva gümnaasiumi koolilapsed. Neile jagati vahvate ideede eest auhindu lausa kamaluga.

Kirke Mia Vihur (12) Tõrva gümnaasiumi 6. klassist tegi valmis ühe meetri seeliku, mis aitab inimestel üksteisega vahet hoida. Niisama ringi jalutades on ju keeruline täpselt mõõta, kui kaugel keegi parajasti on. «Töö juures meeldis mulle kõige rohkem see mõte, et mina saan maailma aidata,» rääkis tüdruk oma leiutisest.

Tallinnas PROTO avastustehases autasustati 1.detsembril õpilasleiutajate riikliku konkursi parimaid. Lõunaeestlastest paistsid silma Tõrva Gümnaasiumi koolinoored.

30.detsembri õhtul kuulutati EMTA lavakunstikoolis koolipere keskel välja Panso auhinna laureaat, XXX lennu näitleja õppesuuna üliõpilane Hardo Adamson.

1.oktoobril oli sünniaastapäev ARMIN TUULSEL (a-ni 1936 Neumann; 01.10.1907–09.12.1977) – esimesel eestlasest Tartu Ülikooli kunstiajaloo professoril, kunstiteadlasel ja kindlustusarhitektuuri uurijal.

Ta sündis Võrumaal Tsooru mõisa metsaülema pojana. Õppis Tõrva Ühisgümnaasiumis (1921–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1927), ühtlasi Valga muusikakoolis viiulimängu. 1927 jätkas õpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis viiulierialal. Samal aastal võeti mitmekülgselt andekas noormees vastu ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, kuid majanduslikest põhjustest tingituna sai ta õpinguid alustada alles 1929. aastal. Peaerialaks valis kunstiajaloo. 1935 omistati talle magistrikraad. Järgnevail aastail täiendas end Rootsis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Itaalias. 1942 kaitses Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja “Die Burgen in Estland und Lettland” (“Eesti ja Läti kindlused”).

Juba noore üliõpilasena osales ta aktiivselt Eesti Üliõpilaste Seltsi töös, kus hinnati tema noobleid iseloomujooni ja musikaalsust. Teda meenutades rõhutatakse, et vähesed on nii tõsiselt ühte EÜS-i põhimõtetest – Carpe diem! – rakendanud.

Alates 1940. aasta kevadsemestrist töötas Armin Tuulse Tartu Ülikoolis kunstiajaloo õppejõuna, 1942–1944 kunstiajaloo professorina. 1944 emigreerus Rootsi, kus oli esialgu tegev erinevate väljaannete juures. Oli 1952. aastast Stockholmi Ülikoolis dotsent, 1962–1974 Põhjamaade ja võrdleva kunstiajaloo professor. 1966 sai temast Rootsi Kuningliku Kirjanduse, Ajaloo ja Muinasesemete Akadeemia liige.

Pärast Eestist lahkumist ei kaotanud Tuulse sidet kodumaaga. Paguluses tegutses ta algul Balti Uurimisinstituudis kirjavahetajaliikmena, hiljem liikmena. Panustas Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis, Eesti Komitee, Eesti Rahvusfondi ja Eesti Rahvusnõukogu tegemistesse.

Tuulse keskendus oma töödes keskaja kunstile, eriliselt paelus teda kindlusarhitektuur. Tema avaldatud tööd Tallinna, Viljandi ja Riia ordulinnustest, Saaremaa kaitsekirikutest ja Pirita kloostrist olid põhjapanevad ning üldist kunstiajaloolist uurimissuunda määravad. Eesti Teaduslik Selts Rootsis aastaraamatus (nr 8, jaan 1980) kirjutatakse: “Tal jätkus huvi ka uuema aja kunstiküsimuste vastu, ümbritsevaid probleeme unustamata. Ta vaateväli oli avar ja silm nägemisergas. Ilmus näitusearvustusi, kunstiraamatute retsensioone, kirjutisi kunsti päevaprobleemidest.” Esimese eestlasest kunstiajaloo professori kirjutised on kokku koondatud kogumikku “Linnad ja lossid” (2013). Armin Tuulse püüdluseks oli eesti kultuuripärandi säilitamine.

Vaatamata eriolukorrale ja koduõppe tingimustele võttis internetipõhisest RMK metsaviktoriinist osa 10 435 õpilast 241 koolist üle Eesti. Tõrva gümnaasiumi õpilased tulid esikolmikusse.